Soul krooniti reisisihtkohaks ja Gangnamist sai perekonnanimi
Soul krooniti reisisihtkohaks ja Gangnamist sai perekonnanimi
Rahvusluse ideoloogial on keeruline ajalugu, mis pärineb varauusaegsest Euroopast ja areneb mitmel viisil kogu maailmas levides. Tänapäeval võib rahvuslus olla kodanik, etniline või nende kahe kombinatsioon, kuid kõik natsionalistid „kannavad tugevat hoiakut ja veendumusi oma rahva ja teiste suhtes, kes tunnevad kirglikult oma kiindumust oma rahvusse ja kes mõnikord isegi tegutsevad koos suur julmus nende vaenlaste vastu, ”ütleb Joshua Searle-White oma raamatus„ The Psychology of Nationalism ”. Seda meie-nende-mentaliteeti ja selle negatiivset mõju on poliitilisest ja ajaloolisest vaatenurgast hästi uuritud, kuid üllatavalt vähesed on uurinud selle psühholoogilisi juuri. Sotsiaalpsühholoogilisest vaatenurgast arvatakse, et natsionalistlik meeleolu tuleneb kahest põhipunktist: kiindumusest ja identiteedist.
Sa tahad näha oma rahvast teistest paremana, et tõsta oma enesehinnangut. (Näide: klassika "U! S! A!" laulma)
Peamised kognitiivse arengu teooriad, nagu Jean Piaget’i teooriad, viitavad sellele, et lapsed läbivad sotsialiseerumisprotsessi, mis liigub egotsentrilisest sotsiotsentrilisse, kuna nad loovad rühmadesse kiindumusi, et täita oma põhivajadusi. Daniel Druckmani essee kohaselt: “Rahvuse tasandil täidab rühm majanduslikke, sotsiaalkultuurilisi ja poliitilisi vajadusi, andes inimestele turvatunde, kuuluvustunde ja prestiiži.” Paljud psühholoogide, nagu Freud ja Maslow, teooriad nõustuvad, et kuulumise vajadus on inimese põhiline motivatsioon; riiklik kiindumus suudab selle vajaduse täita ja aidata inimestel oma identiteeti üles ehitada.
Henri Tajfeli sotsiaalse identiteedi teooria viitab sellele, et inimese identiteet põhineb osaliselt tema rühmal, seega mõjutab grupi staatus ja tähtsus tema enda oma. Teisisõnu, soovite näha oma rahvast teistest paremana, et tõsta oma enesehinnangut, tekitades „grupisisese soosimise” ja „grupivälise devalveerimise” (näide: klassikaline „U! S! A!” laulma).
“Ma väidan, et meil, inimestel, on pidev vajadus oma enesetunnet parandada. Lihtsaim viis seda teha on võrrelda ennast teistega ja näha, et meie oleme parem kui nemad, ”ütleb Allegheny kolledži psühholoogiaprofessor Searle-White. Ometi tundub, et mõned riigid inspireerivad rohkem lojaalsust rühmadele kui teised. On palju teooriaid, ükski konkreetne, miks see nii on, kuid tundub, et see sõltub ajaloolisest, kultuurilisest ja olukorra kontekstist.
Mõned psühholoogid väidavad, et rahvuse suurusele ja sõjalisele võimule ning varasematele sõjalistele konfliktidele on suurim mõju rahvuslikele kalduvustele. George Masoni ülikooli professor ja Sydney Macquarie ülikooli teadlane Druckman soovitab, et väiksemate riikide inimesed, kes tunnevad end naabrite poolt ohustatuna ja pole piisavalt hästi varustatud rünnakutega, on altimad rahvuslusele. Pidevad ohud ja ebakindlustunne riiklikul tasandil ulatuvad indiviidini-kas minu riik on piisavalt tugev?-ja kuna inimesed ammutavad oma riigist enesehinnangut ja staatust, on levinud reaktsioon alaväärsustunde vastu võitlemisel. üleolekutunne.
Riik, mis võib tunda end nõrgana ja ei suuda end kaitsta, nagu Lõuna -Korea, reageerib ka kergejõustikus tajutavatele kitsaskohtadele.
Nii Lõuna -Koreas kui ka mujal mängib grupilojaalsus mitte ainult ülemaailmses poliitikas, vaid eriti üleilmsetel võistlustel, mis õhutavad tugevaid isiklikke tundeid, nagu spordis.
“Kui minu riik on väike ja mul on halbu naabreid ning seetõttu tunnen, et pean olema kogu aeg valvas, peaks idee olla väike, ähvardatud ja valvas peaks kanduma teistesse eluvaldkondadesse, näiteks sporti,” ütleb Druckman. . Riik, mis võib tunda end nõrgana ja ei suuda end kaitsta, nagu Lõuna -Korea – oma natsionalistlike kaebustega, mis on seotud Jaapani ja Hiina sissetungidega, Jaapani okupatsiooniga Teise maailmasõja ajal, sõjaga ja jätkuva konfliktiga Põhja -Koreaga – reageerib instinktiivselt ka kergejõustikus tajutud nõrkustele või ebaõiglusele. “Ma arvan, et reaktsiooni valjusus on seotud mingisuguse kultuurilise alaväärsuse tundega,” lisab Druckman. “Ebakindluse situatsioonilised ja kontekstuaalsed juured viivad ka äärmusliku patriootliku samastumiseni.”
Kuigi natsionalism on ülemaailmne nähtus, võivad selle vormid olla väga lokaalsed. Näiteks „väikese ja valimisõiguseta vähemuse liige kogeb natsionalismi tõenäoliselt teisiti kui võimsa riigi enamusrühma liige”, märgib Searle-White oma raamatus.
Soovitatav lugemine
Kim Yuna iluuisutamise valitsemisaja kurb, täiuslik lõpp
Miks pole keegi kindel, kui Delta on surmavam
Katherine J. Wu
Me pole uueks pandeemiaks valmis
Olga Khazan
Aastate jooksul pärast Lõuna -Korea viimast taliolümpia pahameelt – Kim Dong Sungi kiiruisutamise kaotust 2002. aastal – on riik mitmel viisil kasvanud. Kunagi väiksem Lõuna -Korea tootja Samsung sai tulude järgi maailma suurimaks elektroonikaettevõtteks, edestades Apple’i nutitelefonides. Soul krooniti reisisihtkohaks ja Gangnamist sai perekonnanimi. Ja muidugi oli Kim Yuna olümpiavõit Vancouveris 2010. Mõnes mõttes on Lõuna -Korea ülekaalukas natsionalism vähenenud, nagu on märgitud The New York Timesis:
„Lõuna-korealased käsitlesid sporti sageli kui võimalust tõestada rahvuslikku uhkust, mida nad hädasti soovisid… Dong-A ülikooli sporditeaduse professor Chung Hee-joon pidas muutust osaliselt hiljutise eneserefleksiooni üleliigse natsionalismi kohta Lõuna-Koreas. Korea sport ja muud alad, mida kriitikud metamfetamiiniga võrdlevad.
“Miski ei tõstnud korea ja korea vere üleolekut välismaal rohkem kui sport,” ütles ta.
Arvestades kõiki negatiivseid külgi, võib tunduda vastuoluline, et rahvuslikule lojaalsusele võib olla positiivset vaimset ja emotsionaalset kasu. Kuid nagu kirjutab Searle-White, „rahvuslus ei ole oma olemuselt kuri; tõepoolest, pühendumine rahvale võib tuua inimestes esile transtsendentseid omadusi, hõlbustades isetust, julgust ja idealismi. ” Pole kaugeltki ette kujutada, et lõuna-korealaste lojaalsus ja armastus oma riigi vastu aitasid neil saavutada palju kultuuri- ja majandusarenguid, mille üle nad nüüd uhked on.
Druckmani sõnul on rahvuslusele mitmeid teoreetilisi eeliseid-sealhulgas idee, et grupitruudus tugevdab enesehinnangut ja mida lojaalsem on, seda rohkem uhkust võidab.
Natsionalism võib märkimisväärselt ühendada soo, klassi ja poliitiliste joonte vahel."
“Miski pole nii psühholoogiliselt rahuldav kui gruppi kuulumise tunne,” selgitab Searle-White. “Natsionalism võib olla märkimisväärselt ühendav ja erinevalt klassist või mõnest religioosse identiteedi versioonist võib see seda teha soo, klassi ja poliitika alusel.”
Lõuna -Korea ja selle hiljutise olümpiahaava puhul ei anna paljud kunagi andeks Kim Yuna kaotatud Sotšis peetud ebaõiglust; mõned võivad taotleda karistust nelja aasta pärast, kui Pyeongchangis algavad 2018. aasta taliolümpiamängud. Teistel on nüüd kaasmaalaste innukuse pärast piinlik. Kuid riigi ühtsus on endiselt ilmne, kui vaadata, kuidas lõuna -korealased koondusid oma olümpiatähe taha. “Ta tegi meile kõigile kingituse, näidates, et pole midagi võimatut,” ütles päevaleht Chosun juhtkirjas, nagu teatas The New York Times. “Yuna tõstis riiklikku prestiiži.”
Kas olete kunagi näinud inimesi, kes sõidavad nende kaherattaliste elliptiliste trenažööridega? Tundub, et nad lihtsalt rebisid jõusaalis sildumiskohad lahti ja hakkasid tänaval sõitma. Kas need peaksid olema tõukerattad, NordicTracks, jalgrattad või mis? Nad peaksid otsustama, kas nad tahavad joosta või sõita jalgrattaga või murdmaasuusaga. Nad näevad naeruväärsed välja.
Loomulikult teeb seda ka enamik trenne. Meie, inimesed, seisame silmitsi loomupärase konfliktiga: meie kehad peavad elama ainult toiduga, mida saame lõputult külvates, hooldades ja koristades maapinnalt jahti pidada, koristada või meelitada. Kuid meie tegelikud eluviisid seisnevad pehmetel toolidel istumisel ja piiramatute, maitsvate ja odavate kalorite söömisel. Selle tulemusel tegeleme meeletute tegevustega, mis on objektiivselt vaadates täiesti jabur.
Nende näod on ilmastikuoludest ja kummitustest ning surnud silmad silmapiiril, jooksjad tunduvad vaid mõne sammu võrra ees oma isiklikest deemonitest.
Kuigi jalgratturid on vähem rabavad kui nägemine, et keegi sõidab tänaval jõusaalist kardioseadmetega, on jalgratturid natuke silmatorkavad, kuid nende valjuhäälsete Lycra lühikeste pükste ja kampsunitega, mis on kaunistatud Itaalia jalgrataste logodega, mis maksavad rohkem kui enamus autosid, mis mul on olnud.
Nende Spandexi arlekiinide väljanägemise järgi on nad rohkem kinnisideeks oma varustuse, läikivate komponentide ja süsinikkiust raamidega kui nende jalgrataste tegelikule sõitmisele, mida muide on suur osa maailmast aktsepteerinud kui vahendit transpordiga inimestele, kes soovivad, et neil oleks autosid.
Jooksjad seevastu on oma minimalistliku varustuse ja pühendumusega teha ainult kõige primitiivsemaid ja töömahukamaid inimese füüsilisi tegevusi ning on askeetlikud treeningmungad. See näeb välja nagu meeleparandus, kui nad turtsatavad kaasa ebameeldivates tingimustes, mida loodus neile ette heidab. Nende näod on ilmastikuoludest ja kummitustest ning surnud silmad horisondile kinnitatud, tunduvad nad vaid mõne sammu võrra ees oma isiklikest deemonitest, kes tavaliselt põetavad pool tosinat korduvat stressivigastust.
Aga täiskasvanud, kes harrastavad meeskonnasporti? Kas on vähem tõhus viis trenni tegemiseks, kui kulutada tunde ja tunde organiseerimiseks, ettevalmistamiseks ja reisimiseks lihtsalt selleks, et paar minutit põllul ringi sõita koos hulga kurbade endiste keskkooli sportlastega, kes ei saa minevikust lahti lasta? Kui kohtute jalgpalli või pehmepalli mängivate täiskasvanutega, võite mõelda: “Vau, see on nii tore, et nad jäävad aktiivseks” – aga sama hästi võiksite prostalineite foorum naistele jälgida: “Nende vaesed partnerid ja lapsed ei saa sellest aru on lihtsalt viis, kuidas pääseda nende pettumusest täiskasvanueas. ” Ma arvan, et see on parem kui igal õhtul baaris käia. Aga vaevalt.
Ujujad on ühed kõige petlikumad ja masohhistlikumad treenijad. Ujumine ise on kindlasti oluline oskus ning lapsed peaksid oma ellujäämise ja lõbutsemise huvides kindlasti ujumist õppima ja harjutama. Mõni tund ringrajadel sisselogimist muudab see kindlasti mugavamaks rannapuhkuste ja basseinipidude ajal. Aga treeninguna? Ujumine, mida peetakse kogu kehale väikese mõjuga treeninguks, tähendab tegelikult tundide kaupa edasi-tagasi libisemist, õhku ahmimist keemilises kloori- ja teiste inimeste väljaheidete vannis, et lõpuks põletada kalorite ekvivalent. kahest kergest õllest.
Täiendava väljakutse saamiseks võite teha Bikrami joogat mudases 106-kraadises bakterite inkubaatoris, mis lõhnab soolegaasi, oksendamise ja klassikaaslaste meeleheite järele.
Võiksin jätkata. Kes meist poleks muiganud, nähes täiskasvanud mehi ja naisi, kes rulluisutavad mööda laudteed või jooksevad ümber veehoidla? Mitu korda oleme ületanud pargi teise külje, et vältida veidrat üksildast, kes teeb tai chi või quigongi või kuidas te seda nimetate, kui nad teevad kujuteldavate kurikaeltega aegluubis kung fu lahinguid? Habemega, Patagooniasse riietatud Alpinist-posterid, kes ronivad võltskaljudele ja kõnnivad linna rohelises ruumis puude vahel pingul troopidel?
Kõige naeruväärsemad neist kalorikompensatsioonidest on aga trendikad organiseeritud treeningtunnid, mille populaarsus langeb ja liigub sõltuvalt meie lugupeetud tervisegurude, maitsjate ja kuulsuste kapriisidest. Luugid avati 1969. aastal, kui esmakordselt tutvustati Jazzercise’i (mis on siiani olemas) ning sellest ajast alates on piinlike fitnessitrendide ülemaailmne tase pidevalt tõusnud.
Igasugused koreograafilised tantsud ja hüpped koos sammude, pallide, tasakaalustusplatvormide, kummipaelte, hantlitega ja nii edasi on loodud tervest riidest, kuid tõeliselt absurdsed rühmatreeningu prillid on iidsete (või vähemalt omamoodi) taaselustamised või uuendused vanad) treeningud, eriti need, mis on imporditud eksootilistest (või vähemalt võõrastest) kultuuridest.
Näiteks pilates, mille leiutas saksa visionäär 1920ndatel ja mis hõlmas seadmeid, mis näeksid välja Berliini seksikoopas, on nüüd nii levinud, et tõenäoliselt teevad seda teie vanemad. Piinamisest rääkides on aastatuhandeid vana, varem religioosne joogapraktika kasvatanud nii palju erinevaid harusid, et nüüd trotsib määratlust. Üks ühine jooga eri koolkondade vahel on see, et praktikud peavad panema end väga ebamugavatesse asenditesse ja püüdma mitte nutta ega saada paanikahoogu enne, kui juhendaja ütleb: “Ja … vabastage.” Täiendava väljakutse saamiseks võite teha Bikrami joogat mudases 106-kraadises bakterite inkubaatoris, mis lõhnab soolegaasi, oksendamise ja klassikaaslaste meeleheite järele.
Oh, mida ma teen trenni tegemiseks? Mul on hea meel, et te seda küsisite, sest mul on see fitnessi teema täielikult sisse valitud.
Teatud lihasrühma töötamises on midagi väga rahuldust pakkuvat, kuni see enam ei tööta, vaid põleb ainult peenetes piinades.
Minu praegune plaan koosneb raskuste tõstmisest, Crossfitist* (* -stiilis harjutus koos pargiga kutiga, kes veab oma kaubikus traktorirehve-tundub legitiimne) ja Zumbast. Ausalt öeldes olen tegelenud kõigi eespool loetletud naeruväärsete harjutustega ja rohkemgi, kuid aastatepikkused uurimistööd on viinud mind püha kolmainsuseni, mis hoiab mind elevil neli kuni kuus korda nädalas treenimisest.
Ma tean, ma tean: jõutõstjaid peetakse edevateks, keha düsmorfseteks, röövitud lisanditega peegel-ahvideks, kes hoolivad oma tervisest vähem kui unistuste nägemisest nagu paistes plastikust tegelaskujud. Crossfitters on väidetavalt mereväe SEAL-wannabe macho dudebros, kes lükkavad üksteist rabdo servale, samal ajal kui õhku löövad kettlebellid ja meditsiinipallid maasse suruvad nagu vihased gorillad. Ja Zumba on mõeldud naistele.
Hoolimata minu režiimi kriitika õiguspärasusest, on teatud lihasrühma töötamisel midagi väga rahuldust pakkuvat, kuni see enam ei tööta, vaid põleb ainult peenest piinast. Ja pole palju treeninguid, kus oleksite nii tõhusalt kogu keha raskusjõu ületamiseks kasutanud, et tund on nii kiiresti möödas, et võite arvata, et olete klassi keskel pimendatud, mis tundub olevat midagi, mis võib täiesti juhtuda .
Mis puudutab Zumbat, siis ma pole naeratades ja naerdes nii palju higistanud pärast seda, kui mu kolledžisõbrad ja mina osalesime. Inimesele, kes pole veendunud selles, mida ma olen praeguseks planeedil parimateks treeningvormideks määranud, näen ma välja nagu eesel, kes grimassib jõusaalis peeglisse ja rabeleb väljal, millel on kang kaal üle pea või raputan kohmakalt oma saaki Daddy Yankee rajale. Kuid seni, kuni leian vastupidiseid tõendeid või olen järjekordse treeninghullusega võrgutanud, väidan, et pole midagi tobedat, kui särada, pingutada, röövida, asendades pühvlite tagaajamist nagu mu esivanemad. Mis tuletab mulle meelde, et mul on õhujooga jaoks Groupon, mille pean lunastama.
